Eelmisel korral sai lubatud, et mõne aja pärast tuleb juttu järgmisest toitumishäirest, milleks on buliimia. Siin see on!
Buliimia ehk bulimia nervosa saab alguse söömise piiramisest, millele omakorda võib eelneda anoreksia. Buliimiat põdevate inimeste mõtted keerlevad pidevalt toidu ja söömise ümber. Söömise piiramisele aga järgneb kontrolli kaotamine söödud toidukoguste üle ning sellest johtuvalt impulsiivne ülesöömine, millele omakorda järgneb tugev süütunne ja hirm kehakaalu tõusu üle. On täheldatud, et paaritunnise õgimishoo jooksul võib haige tarbida isegi kuni 6000 kcal. Samas aga on vähese kehalise koormusega 19 … 30-aastase naisterahva päevane soovituslik toidust saadav energiahulk ca 2000 kcal. Õgimist püütakse likvideerida, kutsudes esile oksendamist või kasutades lahtisteid.
Selline toitumiskäitumine jääb tihti aja jooksul märkamatuks, sest seda varjatakse teiste eest ja haiguse teine pool jääb haige enda teada. Siiski on lähedastel võimalik buliimiahaiget tuvastada, kui inimene sööb väga palju, kuid kaalus juurde ei võta, eelistab süüa üksi, tihti, kui teised juba magavad, kui külmkapist kaob saladuslikult palju toitu, kui ta läheb pärast sööki tualettruumi.
Buliimiale iseloomulikud tunnused:
- hambaemaili erosioon, mis on põhjustatud okse happelisusest;
- süljenäärmete paistetuse ning vedelikukao tõttu paisunud nägu;
- marrastused sõrmedel, mis on põhjustatud oksendamise esilekutsumisest;
- sage oksendamine ja/või ravimite (lahtistid, diureetikumis) tarvitamine, millega kaasneb toitainete defitsiit, mis omakorda võib põhjustada organismis füsioloogilisi muutusi (tasakaaluhäired, südame rütmihäired, krambid)
Söömishoogusid vallandavad tavaliselt negatiivsed tegurid:
- väsimus;
- ärevus;
- tüdimus;
- masendus;
Buliimia on väga levinud söömishäire, mida esineb 2 … 3 korda sagedamini kui anoreksiat. Buliimia algab tavaliselt 15 … 24aastaselt, kusjuures ligi 90% buliimiahaigetest on naised.
NB! Buliimiaga võivad kaasneda enesetapukatsed, enesevigastamine või psühhoaktiivsete ainete tarvitamine.
Kuidas buliimiat ravida?
Tavaliselt vajab buliimiahaige ravi, kuid mõnikord, tänu vahetevahel elus ettetulevatele positiivsetele muutustele, mis tõstavad oluliselt haige enesehinnangut, võib buliimia mööduda ka ravita. Kuna aga buliimia põhjused peale madala enesehinnangu on ka psühholoogilised ja sotsiaalsed, siis on selle haiguse raviks reeglina vaja psühhoteraapiat.
Ravi esimesed faasis õpetatakse haiget toituma normaalselt ning ka oma toitumist pidevalt jälgima. Haige peab õppima vältima olukordi, mis kutsuvad esile liigsöömise ning õppima võitlema stressiga teiste meetodite abil.
Teises faasis teadvustatakse buliimikutele, et on olemas ka teisi väärtusi peale keha ning edukaks ravimeetodiks on osutunud ka grupiteraapia. Buliimia ravi on pikaajaline protsess ning keskmiselt paraneb ca 80% haigetest, kuid enamikul jääb ikkagi alles oluliselt teravnenud tähelepanu oma kehakaalu ja toidu vastu.
Allikas: Tervise Arengu Instituut, Internet, oma teadmised
