Vestmanni ja Piibelehe lugu …
… ehk kes meist ei teaks seda E. Vilde teost „Pisuhänd“?(Muide – täna täpselt 1 kuu tagasi, 4. märtsil oli rahvakirjaniku 146 sünniaastapäev) … Kord üks all ja teine peal ning siis jälle vastupidi. Võibolla ei ole see kõige kohasem võrdlus, kuid mulle tundub, et sama seis valitseb meie toitumisspetsialistide ja nende jüngrite, kui nii võib öelda, seas. On ka muidugi teistsuguseid nägemusi toitumisest, kuid see pole hetkel teemaks. Ehk siis on selgelt eristunud kaks nn koolkonda ning seda eriti alal, kus toitumine on määravaima tähtsusega kui mistahes muul spordialal – kulturism ja fitness. Tinglikult võiks siis neid nimetada Antsoni (Fred Antson) ning Otsuse (Indrek Otsus) koolkondadeks. Usun, et inimene, kes vähegi jälgib ja uurib toitumisalaseid teemasid erinevates spordifoorumites, on nende nimedega kursis ning neid kodanikke ei pea hakkama eriti tutvustama. Niisiis – mida propageerib ja soovitab üks ning mida teine? Olgu juba ette ära öeldud, et tunnen mõlemat meest ning pean mõlemast ka väga lugu, kuid oma avamuse avaldan ikkagi. Vaatame lähemalt …
Nimelt on Fred seisukohal , et kuigi inimesed on pärast öist puhkust päeva esimesel poolel energilisemad kui päeva teisel poolel, ei tasuks tema arvates endale pidureid rohke süsivesikute tarbimisega peale tõmmata – parim on valgu- ja rasvarikas ning süsivesikuvaene hommikusöök, mis kindlustab aju varustatuse türosiini (üks 20st aminohappest, mille rakkudes sünteesitakse valkusid) ja tema abilistega ja annab meile pikaajalist ühtlast energiat. See soovitus läheb muidugi vastuollu üldise arusaamisega, et hommikul võime endale lubada ja vajame palju süsivesikuid. Võime lubada küll, kuid kas vajame, küsib Fred? Eriti tänapäevastes oludes, mil hommikusöögile ei järgne füüsilist tööd, mis süsivesikute kohese energiaks kasutuselevõtuga ennetaks veresuhkru ja insuliinitaseme tõusu. Kindlasti on kõik tundnud peale süsivesikurikast toidukorda energiataseme olulist langust, isegi unisust, kuigi needsamad süsivesikud peaksid ju andma meile küllaga energiat. Tegemist on serotoniini (neurotransmitter, mis kesknärvisüsteemis reguleerib meeleolu, und, söögiisu, mälu ja õppimist) produtsiooni stimuleerimisega ja veresuhkru tõusule järgnenud langusega, mis on aga mõlemad toidu koostise kaudu hõlpsasti välditavad, saavutamaks energilist hoiakut ja selget pead. Nendest vähestest süsivesikutest, mida rasva- ja valgurikka toiduga saame, piisab täiesti, sest boonusena õpetame organismi põletama energeetiliseks otstarbeks koos toidurasvaga ka keharasva! Süsivesikurikas hommikusöök määrab ära suuna kogu päevaks – energeetilised vajadused langevad otsesesse sõltuvusse süsivesikute kättesaadavusest! Samuti igatseb aju pidevalt midagi magusat. Rasva ja valgurikka hommikusöögi korral kaob päevajooksul ära igasugune vajadus magusa järele!
Pean tunnistama, et olen paar aastat tagasi poolteist kuud toitunud Fredi nõuannete järgi ise just sellepärast, et proovida oma nahal ära, kuidas tema õpetus töötab. Ma ei oska öelda, kas küsimus oli minus, kuid proovides seadistada neid nõuandeid oma päevakava järgi, ei märganud ma erilisi muutusi oma organismis – ei kaalulangetamise seisukohalt, mis oli eesmärgiks ega ka ei tundnud tagasilööke oma muudes igapäevastes tegemistes. Kuna tegin trenni (ja teen ka praegu) hommikuti, siis mulle sobis tol hetkel hoopis vastupidine lähenemine, mida pooldab (ei saa öelda, et propageerib) Indrek ehk siis süsivesikud hommikul ning mida päev edasi, seda väiksemaks nende osakaal toidukordades muutub, kui me räägime kaalu langetamisest, mis siiski suurel osal inimestest on eesmärgiks.
Jätkub nädala pärast …
