No mis siis ikka juhtub – paljude inimeste puhul ei juhtugi mitte kui midagi. Söövad nad seda, mida kätte saavad ja millal ning millisel kujul, sellel pole nende jaoks vahet. Ei lisandu neile grammigi kehakaalu, kuid ega midagi ära ka ei lähe. Ühesõnaga – neutraalne olukord.
Paljude inimeste puhul see aga nii ei ole. Paljudel meist, ma ise kaasa arvatud, on tihtipeale tegu, et oma kaalu normaalsuse piires hoida ning vaadata, et asi ei kipuks minema „üle võlli“. Ülekaal vale toitumise tagajärjena (ja kui siia lisada veel ka vähene liikumine) toob kaasa teatavat laadi tervisehädad – vererõhu tõus südame nõrgenemise tagajärjena, inimene hakkab kiiremini väsima isegi tavatoimingutes (kodused asjatamised), rääkimata siis juba kahe toidupoe kotiga kasvõi kolmandale korrusele ronimisest, enesetunne halveneb, kasvab pideva väsimuse tunne, suureneb oht meie liikumis – ja tugiaparaadile (selja ja liigeste vaevused) jne jne.
Enamasti ei too mõni ülearune kehakilogramm kaasa mingeid muutusi meie igapäevaelu rütmis, kuid ehk mõne kilo lisandudes hakkame me muutusi tähele panema. Ja seda kõike sellise lihtsa asja tõttu nagu seda on meie enda toidulaua puudulikkus.
Mis tuleb kokkuvõttes odavam (ja ma ei räägi siinkohal mitte spordiga tegelemisest) – kas korrastada paari päeva või nädalaga oma toidulaud ja korrigeerida söömisharjumusi või joosta pidevalt arstide vahet seoses enesetunde halvenemisega või tüüdata valmisriiete osakonna müüjaid pidevalt XXXL suurused riiete nõudmisega? Arvan, et te ei vaidle vastu ega pane pahaks, kui ütlen, et vastus on siin ühene – toitumine korda ja kõik muu sinna juurde on vaid boonuseks!
Kas me elame selleks, et süüa või siis sööme selleks, et elada?
Tundub üsna filosoofiline, kuid ennekõike on see küsimus, millele peame ise vastuse leidma. Usun, et enamus meist, kes vaevub üle vaatama oma senise elustiili ja toitumisharjumused, leiab oma suureks üllatuseks, et elab selleks, et süüa! Just nimelt nii see on, me sööme rohkem, kui meil tegelikult oma elutegevuseks vaja on. Me oleme oma kõhu orjad ning sellest tuleb vabaneda.
Mitte keegi ei dikteeri meile, kaasa arvatud meie keha, kuidas me peame sööma. Meie ütleme oma organismile ise ette, mida me sööme ja kuipalju me sööme ning temal tuleb sellega leppida. See ei saa olema lihtne, kaugel sellest, kuid kusagilt tuleb ju alustada ning miks mitte teha seda päris algusest. Kehtestame ennast ja anname organismile täpselt niipalju, kuipalju ta vajab. Kui anname rohkem, läheb ta paksuks. Kui anname vähem, jääb ta lahjaks.
