Kanamuna – supertoit või salavaenlane?

Umbes aasta tagasi vastasin ühe väljaande küsimustele kanamunade teemal ning kuna tänasel päeval (munade tõusnud hind ning lähenevad Lihavõtted) on munateema taas aktuaalne, siis otsisin selle artikli sahtlipõhjast üles. Siin see on, natuke kohendatuna, kuid põhimõtteliselt sama, mis originaalis.

Vanasti, kui ma veel noor oli,  räägiti, et üle kahe muna nädalas ei tohi mingil juhul süüa — kolesteroolitase kargavat kohe lakke. Nüüd aga nimetatakse muna lausa supertoiduks, milles kõik organismile vajalik. Kus peitub tõde? Dieedipidajate südame rahustamiseks otsiti välja seitse enamlevinud munamüüti ja paluti mul need kas kinnitada või ümber lükata. Siin nad on!

Väide 1. Kanamunad tõstavad kolesteroolitaset ja sellepärast peaks nende söömisega väga ettevaatlik olema — mitte rohkem kui kaks muna nädalas!

Vale. Müüt, et muna on kolesteroolipomm, ei vasta tõele. Küllastamata ja küllastatud rasvhapete suhe on munas tasakaalus, mistõttu ei avalda muna söömine organismi kolesteroolitasemele mingit mõju. 100 grammi munakollast annab tõepoolest 1120 mg kolesterooli, kuid selle koguse kättesaamiseks tuleks päevas süüa seitse kanamuna! Inimese organism omastab ühest munast umbes 80 mg kolesterooli, aga inimene peab seda päevas saama 300 mg. Samas seob munas sisalduv letsitiin kolesterooli ja viib selle organismist välja. Nõnda siis ei kujuta munasöömine endast kolesteroolitaseme osas mingit ohtu.

Väide 2. Kolesteroolitaset tõstab ainult munakollane, valge osa on täiesti kahjutu. Kui kollane eemaldada, võib muna süüa nii palju kui jõuab.

Vale. Kolesterool sisaldub tõesti munakollases, aga mitte ainult — seda leidub ka searasvas, võis, mereandides jne. Seega tuleb kogu oma toitumine teadliku pilguga üle vaadata. Ehk: kui ei olda just väga rasvarikkal dieedil, ei juhtu kolesteroolitasemega veres midagi ka siis, kui süüa mitu muna päevas.

Väide 3. Kanamunade turustajad väidavad, et muna on väga toitaineterikas, peaaegu ideaalne toit, aga tegelikult sisaldab muna vähe kasulikku.

Vale. Kanamunade turustajate jutt vastab tõele. Munakollase rasvas leidub A-, E-, K- ja D-vitamiini — need kõik on rasvlahustuvad. Munakollane on ka hea raua- ja mineraaliallikas. Kanamuna sisaldab üle 30 makro- ja mikroelemendi, temast on palju fosforit, kaltsiumit, magneesiumit, fluori, joodi, vaske, tsinki ja mangaani.

Väide 4. Arvamus, et munad on väga proteiinirikkad, ei pea paika. Näiteks ühe muna suurusest kogusest tuunikalast saab rohkem proteiini.

Vale. Muna ON väga valgurikas toiduaine, pealekauba on munavalk kõige paremini omastatav valk — inimese organism omastab sellest umbes 95 protsenti! Keskeltläbi saab ühest täismunast 5—6 grammi valku, mis on küll vähem kui näiteks lihast, aga kuna munavalgu omastatavus on väga kõrge, on ta valguallikana konkurentsitult parim ja soodsaim (arvestades hinda).

Väide 5. Valged munad on toitaineterikkamad kui pruunid.

Vale. Muna toitainesisaldus ei olene koore värvist.

Väide 6. N-ö ökomunad on palju tervislikumad kui masstoodangust saadud munad.

Tõde. Tõenäoliselt on kemikaalivaba ehk ilma stimulantide, antibiootikumide ja hormoonideta sööta saavate «vabakäigukanade» munad kasulikumad. Eriti siis, kui usume, et toidus olev energiakogemus ja teadvus antakse meile üle.

Väide 7. Praetud munast saab organism täpselt samu aineid mis keedetud ja toorest munast.

Tõde. Jah, saab küll, kuid koos praetud munaga sööme ka rasva, mille sees ta küpsetati. Seepärast on praemuna keedumunast siiski ebatervislikum. Niisiis, kasulike ainete kättesaamiseks tasuks igal juhul eelistada keedetud muna.

Lõpetuseks – maailma läbi aegade tuntumaid ja edukamaid kulturiste Ronnie Coleman sööb päevas (lisaks kõigele muule) ca 26 kanamuna, neist 12 hommikusöögiks. Mees nagu mägi!