Laps trenni – kas, miks ja millal?

Laps trenni? Kui vanalt ja miks üldse?

Ilmselt pole see mitte kellelegi lapsevanematest uudiseks, et tänapäeva lapsed on füüsiliselt väheaktiivse(ma)d, kui olime meie, nende vanemad aastat kakskümmend või rohkemgi tagasi. See on kindel nagu 2×2=4 ja usun, et siin ei hakka keegi minuga vaidlemagi. Kuigi minu väide võib kõlada demagoogiana ning kuuluda samasse kategooriasse a la „kui mina noor olin, siis oli rohi rohelisem ja taevas sinisem ja suvi oli nagu suvi olema peab“ jne jne, kuid tõsi ta on – evolutsioon ning tehnika ja teaduse areng on teinud oma töö … Ajal, kui meie, tänaste teismeliste vanemad ja vanavanemad veetsime oma vaba aja kevadel, suvel, sügisel ja talvel kas siis niisama õues joostes, rattaga ringi kimades või kusagil trennis käies, istub meie järeltulev põlvkond kohe pärast koolitunde arvuti taha. Tihtipeale unustatakse lausa söömata ning ka kooliriided lendavad toanurka – peaasi on võimalikult kiiresti pääseda virtuaalmaailma tšättima. Tuleb tuttav ette?

Laste suunamine spordi poole on vanemate rida, siin pole midagi vaielda, usun. Loomulikult on siin oma osa ka nn teenusepakkujatel – koolidel ja lasteasutustel, mille juures tegutsevad ringid ja treeninggrupid, spordiklubid jne. Valikutest puudus ei tohiks küll tulla, on vaja vaid oskust leida oma lapsele just see õige ja temale sobiv tegevus. Ma ei taha sellega sugugi öelda, et juba maast madalast tuleks lapses hakata kasvatama tulevast olümpiavõitjat, kuid kindlasti tuleks hoolitseda selle eest, et lapse füüsiline ja vaimne areng oleks tasakaalus. Kõik algab aga siiski kodust!

Aastal 2008 pidasin laste treenimise teemal ühe loengu Pärnumaa koolide ja lasteaedade kehalise kasvatuse õpetajatale/kasvatajatele ning allolevas kirjutises ma neid materjale ka kasutan. Kusjuures mind ennastki üllatas tol ajal, kui palju uut kuulsid inimesed, kes juba aastaid olid tegelenud laste treenimisega või nende suunamisega treeningute juurde. Võibolla on kirjutis kohati natuke akadeemiline, kuid püüan ta panna siiski loetavasse teksti, et oleks kõigile ühtemoodi arusaadav.

Kui vanalt võiks laps üldse spordiga alustada?

Ütleme siis nii, et juba sellest ajast, kui laps jalad alla võtab, hakkab ta ise sportimise positiivset külge avastama. Muidugi on sportimine siin tinglik – laps avastab pärast kõndima hakkamist, et nii saab kiiremini edasi kui roomates. Jooksmine lisab veel ühe relva lapse „arsenali“ – veelgi kiirema liikumismooduse. Tema kirg avastada maailma toob kaasa ronimisoskuse jne ning tegelikult annab see meile kui vanematele vihje – just selles eas tuleks last hakata suunama sportlikkuse ja spordi poole, sest muud asjad (arvutid, TV, autod ja muu) lisanduvad hiljem nagunii ja ka ilma vanemliku sekkumiseta.

Kui võtta aluseks valem, et meie elukvaliteet = meie tervis = tervislik+aktiivne eluviis = 100%, siis võib julgelt väita, et vähemalt pool ehk 50% meie tervisest/elukvaliteedist võib kirjutada eluviisi arvele (nii füüsiline kui vaimne aktiivsus, täisväärtuslik puhkus, tervislik toitumine, hea stressitaluvus, kiusatustevaba elu) ja see on juba väga suur number ning siin ong meil kui vanematel väga palju ära teha. Miks? Sest ülejäänud 50% moodustuvad elukeskkonnast ja ökoloogiast (20%) ehk kus me elame ja mis meid ümbritseb, pärilikkuse arvele võib panna teine 20% ning vaid 10% on kinni tervishoiusüsteemis. Seega on tinglikult tubli kolmveerand, kuid üsna kindlasti pool meie järeltulija elukvaliteedist meie endi kätes.

Ei ole kellelegi uudiseks, et sportimine tugevdab nii inimese südame – ja veresoonkonda, mis omakorda aitab edaspidi vältida näiteks kõrgvererõhutõbe (hüpertoonia), rääkimata sekeletilihastest. Võimalus saada raskeid traumasid on regulaarselt treenivate laste seas mitmeid kordi väiksem võrreldes nende füüsiliselt vähemarenenud eakaaslastega. Optimaalne organiseeritud harjutamine noore inimese puhul võiks olla ca 6 tundi nädalas. Kuna aga ükski kool ei suuda garanteerida lapse täielikku ja mitmekülgset füüsilist arengut,  oleks meil abi vaja otsida väljastpoolt.

Sportlik valik ja õige orientatsioon on spordiarsti, treeneri ja lapsevanema koostöös väga tähtis ja kõige raskem osa. Seejuures ei tohi muidugi ära unustada, et lapsel on õigus valida ja tuleb arvestada tema soovi ja võimeid.

• Individuaalsete võimete vastavus valitud spordialale määratakse kindlaks treeningute algetapil. Hiljem on juba dünaamikas vaja analüüsida peamiste liikumisvilumuste kasvutempot võrreldes algtasemega.
• Lapse andekus – mida väiksem on lapse iga, seda eredamalt andekus väljendub. Samas ei garanteeri märkimisväärsed edusammud algetapil veel kõrgeid saavutusi tulevikus.
• Bioloogiline iga – varaküpsel võib ilmneda kiirem liikumisvilumuste arengutempo kui hilisküpsel. Hiljem võivad nad aga esimesel peatuda ja teisel teha vastupidi hüppe.
• Geneetiline eelsoodumus – ilmneb eelkõige sellistes omadustes nagu kiirus, vastupidavus, plahvatuslik jõud ja liigutuste koordineeritus, kuid absoluutne ja suhteline jõud sõltuvad ikkagi treenimisest.

Laste optimaalne vanus erinevate omaduste arendamiseks (soovituslik) võiks olla järgmine

• Painduvus                                   5 – 8 aastased (võimlemine, võitluskunstid, tants, ujumine)
• Reaktsioonikiirus                                                 8 – 10 aastased (pallimängud, võitluskunstid)
• Rütmitaju                                                                        9 – 11 aastased (tantsimine, võimlemine)
• Vastupidavus       alates 10 eluaastast (jooksualad, suusatamine, ujumine, jalgrattasport)
• Jõud                                    alates 12 eluaastast (lihastreening, sportmängud, võitluskunstid)

Lastel vanuses 3 – 9 aastat tuleks arvestada organismi muutuste eripära kompleksselt ning lähenemine nii varasel treeningetapil võiks olla järgmine

• Kuna nende tähelepanu on lihtne kõrvale juhtida, siis peaks erinevaid tegevusi sagedamini varieerima.
• Uute harjutuste puhul anda lühikesi ja lakoonilisi juhiseid ning mis peamine – juhendaja  peab uued harjutused ISE ette näitama
• Kasutada lihtsate reeglitega mängulisi vorme, kuid ka grupis jooksmist, ujumist, hüppamist, kukerpalle, võimlemist
• Viia miinimumini tulemustele suunatud võistluste arv
• Välistada täielikult ülemäärane sundimine treeningutel

Loodan, et eelpool kirjapandust on kasu eelkõige lapsevanematele, kelle lapsed teevad juba trenni või siis on seda kohe alustamas. Arvan, et minu soovitused võiksid abiks olla oma laste suunamisel spordi poole ja pole tähtis, millega laps tegeleb oma esimestel treeninguaastatel. Muidugi on tore, kui laps jääb kohe oma valitud (või isa-ema valitud) spordiala juurde, kuid reeglina on see harv nähe. Enamus lapsi käib läbi mitu erinevat trenni ja spordiala enne, kui leiab omale sobiva. Ja ei maksa neilde seda ette heita või süüdistada neid kannatamatuses – erinevate spordialadega tegelemine võib luua hea põhja lõpuks valitud spordialaga tegemiseks. Ka ma ise tegelesin erinevate spordialadega (ujumine, korvpall, kergejõustik, võrkpall) kokku ca 6 aastat enne, kui alles 14-aastaselt jõudsin maadluse juurde ja jäin sinna tervelt 26. aastaks!

Lapsed trenni!