Räägiks natuke toitumishäiretest, kuna leian, et nimetatud teema on vajalik, et teda käsitleda. Kuna anorektik peab eelkõige iseendale teadvustama oma haigust, siis enamik neist iseseisvalt toitumisspetsialisti juurde ei jõua, vaid nende abistamist alustab psühhiaater. Küll on mul aga olnud au aidata korrastatud toitumisega õigele rajale mõned inimesed, kes on olnud nimetatud haigusele üsna lähedal, kuid leidnud endas jõudu ja tahet tõbi enne selle süvenemist seljatada!
Anoreksia ehk anorexia nervosa on (kuri)kuulus toitumishäire ning seda iseloomustab inimese enda poolt esilekutsutud või siis ka soodustatud tahtlik kehakaalu langetamine. Sõna „anoreksia“ tuleneb kreeka keelest ning tähendab toidust hoidumist ning vastumeelsust kõige söödava suhtes. Ja nii kummaline kui see ka pole, siis osades ringkondades ja seltskondades peetakse seda lausa ihaldusväärseks, kuid kahjuks ei ole see mingi iluideaali saavutamise vahend, kuna eesmärgiks (ja ka sümptomiks) on nälgides võimalikult saledaks saada. Kahjuks on aga anoreksia haigus, mis üsna sageli võib lõppeda invaliidistumise või koguni surmaga. Üsna sageli avaldub anoreksia nendel, kelle elukutse nõuab saledust (modellid, baleriinid, iluuisutajad ja iluvõimlejad). Anoreksia võib sageli vahelduda buliimiaga (buliimiast mõni teine kord). Ja kohe kindlasti ei tohi tervisliku toitumise ning selle abil kaalu langetamise ja anorexia nervosa vahele panna võrdusmärki, need kaks on teineteisest sama kaugel kui Maa Kuust.
Kui Sinu tuttavate seas on keegi, kellest võiks arvata, et teda piinab anoreksia, siis kuidas seda ära tunda, et talle õigel ajal appi minna?
Üks olulisimaid näitajaid on kehakaal.
- Üldjuhul arvatakse, et anorektiku kehaal on 15% allpool eeldatavat kehamassiindeksit, mis on alla 17.
- Anorektik keeldub püüdest saavutada oma pikkusele ja vanusele vastavat normaalkaalu. Samas ei tohi unustada, et mitte kõik madalakaalulised inimesed ei ole anorektikud. On oluline panna tähele, et põhirõhk on siin sellel, et isik keeldub normaalkaalu saavutamisest.
- Lastel on anorexiat raske ära tunda, sest oma pikkuse kohta võivad nad olla normaalkaalus. Probleem on aga sellest, et häire tõttu on nende kasv peatunud. Lastearst peaks hoolikalt uurima kasvutabelit. Lapsed ei pruugi ka rääkida oma kaalust, pigem võivad neil olla füüsilised kaebused nagu iiveldus või üleliigne täiskõhu tunne.
Teine oluline komponent on „kahtlusaluse“ suur hirm võtta kaalus juurde või minna paksuks ja seda isegi siis kui ollakse alakaaluline.
- Hirm on nii võimas, et paneb inimese ennast näljutama. Mõiste “anorexia” tähendab iseenesest isukaotust, kuid anorexia nervosa puhul see ei kehti, sest anorektik kardab süüa, kuna tal on hirm minna paksuks!
- Sageli peituvad anorektikud taimetoitluse sildi taha. Nad küll väidavad, et toituvad tervislikult, kuid tegelikult üritavad nad madalakaloraažilise toiduga oma kehakaalu langetada/madalal hoida.
- Tüüpiline anorektik mõtleb pidevalt söögist – mitu grammi rasva ja kuipalju kaloreid (kilokaloreid – kcal)? Ma nüüd sõin paar küpsist, palju ma peaksin trenni tegema, et see küpsis ära „põletada“? Jne jne .
- Pidev kontroll oma söömise üle – tihti jäetakse söögikordi vahele või süüakse üliaeglaselt, mäludes iga suutäit ja kartes, et just see teeb nad paksuks.
Need mõtted püsivad inimese peas 24/7 ning lõpptulemus – kaovad harrastused, inimene võõrdub sõpradest ning ajapikku võõrdutakse isegi oma perekonnast.
Kolmas näitaja – anorektik on ülikriitiline oma keha suhtes:
- Peegli ees seisev anorektik näeb ennast paksuna ka siis, kui ta tegelikult on ülikõhn (sale oleks siinkohal kohatu sõna iseloomustamaks anorektiku füüsist). See hirmutab teda ja tundub tõeline ning paneb omakorda dieeti pidama.
- Mõnikord anorektilised inimesed tunnistavad siiski ka ise, et nad on liiga kõhnad ja alakaalulised, kuid nad keelduvad tunnistamast oma olukorra tõsidust või siis ei suuda seda mõista.
Lühidalt võiks anoreksia ohumärgid kokku võtta järgnevalt:
- Enda tahtlik näljutamine, mille tagajärjeks on kaalukaotus;
- Tugev ja püsiv hirm kaalus juurdevõtmise ees;
- Söögist keeldumine (välja arvatud väga väikesed kogused);
- Pidev dieedipidamine;
- Rituaalid seoses söömisega ning teistega koos söömisest keeldumine;
- Suur karvakasv kehal või näo (selle põhjustab toidu vähene valgusisaldus);
- Ülisuur füüsiline tegevus;
- Ebanormaalselt kiire ja suu kaalukaotus;
- Menstruatsiooni puudumine või ebakorrapärasus naistel(kriteeriumiks on siin 3 järjestikust menstruatsiooni);
- Juuste väljalangemine;
Anoreksia füüsilised tagajärjed:
- Alatoitlus, sooltehaavandid;
- Veepuudus ja maohaavad;
- Tõsised südame (südame löögisagedus isegi alla 60 l/min ning sütoolne vererõhk alla 90mmHg), neerude ja maksa kahjustused;
- Hammaste ja igemete kahjustused;
- Söögitoru kahjustused, krooniline kõhukinnisus;
Kuna anorektikute päevane toiduenergia on väga väike, jääb puudu paljudest vajalikest toitainetest, eeskätt asendamatutest amino- ja rasvhapetest, vitamiinidest ja mineraalainetest, mille defitsiidil esinevad väga erinevad vaevused.
Psüühilised tagajärjed:
- Depressioon ja madal enesehinnang;
- Süü – ja häbitunne;
- Halvenenud sotsiaalsuhted;
- Tujukõikumised;
- Perfektsionism.
Seega – anoreksia on tõsine haigus ning sageli ei ole inimene võimeline ennast ise aitama. Anoreksiat on raske diagnoosida ning veel raskem ravida, ravi algab haige jaoks haiguse teadvustamisest. Inimesel peab tekkima motivatsioon enda ja oma tervise heaks midagi teha!
Järgmises kirjutises tuleb juttu teisest toitumishäirest nimega bulimia nervosa ehk buliimia.
Allikas: Tervise Arengu Instituut, Internet, oma teadmised