Sellele pole ideaalset vastust ning ühest lähenemist. Soovitatakse süüa vähemalt kolm korda päevas, kuid on kuulda ka nõuandeid süüa kuus korda päevas. Vastuseks saab olla ilmselt kompromiss, mida ise oled valmis tegema ideaalse ning sinu reaalsete võimaluste vahel. Kui sul pole probleeme oma kehakaalu ning strateegiliste ümbermõõtudega, siis ei ole vahet, võid süüa ka 2 .. 3 korda päevas.
Kui su kehakaal on rohkem kui normaalne ehk siis üle normi, hakkab harva söömine toimima sinu kahjuks. Söögikordi on vähe, kahe harva söögikorra vahel läheb kõht väga tühjaks ning kui kõht on väga tühi, siis inimeseloom on juba niimoodi loodud – süüakse rohkem kui vaja, süüakse üle!
Kui aga organismi saab korraga ja ühes söögikorras liigselt kaloreid, siis sellevõrra lihtsam on tal liigne kogus tallele panna. Suure toidulaari saabudes paneb ta osa kõrvale, kuna tema (organismi) võime on piiratud ning ta ei suuda kogu saabunud energiat korraga ära kasutada. Ja talletatakse rasva näol. Isegi tervislikust toidust, kui seda ahmida sisse palju korraga, moodustub samamoodi kui rämpstoidust rasvkude.
Kokkuvõtteks – ülekaalulisuse puhul oleks ideaalne teha 3 suuremat toidukorda ning nende vahele 2 snäkikorda. Suurte söömiste vahe võiks olla 3…5 tundi. Snäkkide eesmärgiks oleks tekkidavõiva näljatunde kustutamine, mistõttu on põhisöögikordade ajal isu väiksem. Kõik see toob kaasa ainevahetuse kiirenemise (organism saab suhteliselt pidevalt uut kütust peale ning ta ei pea midagi salvestama) ning seetõttu hakkab ka rasvkude vähenema. Ainevahetuse kiirenemine tähendab seda, et süües isegi kaloririkkamaid eineid püsib kehakaal samana või isegi langeb.
Kindlasti peaks ennast harjutama sööma kindlatel kellaaegadel ning seda vaatamata sellele, kas teed lisaks ka veel trenni või ei. Trenni tehes tuleb söögikorrad muidugi sünkroniseerida trennidega, et liigselt laetuna mitte trenni minna. Samas tasuks meeles pidada, et kui siiani oled harjunud sööma 1..2 korda päevas, siis EI TOHI kohe üle minna 5..6 söögikorrale. Esimeseks sammuks võiks siiski olla vaid ühe söögikorra lisamine ning sealt siis liikuda edasi alles siis, kui kolmest söögikorrast on saanud harjumus. Kõik peab käima mööda loomulikku rada.
Ilmselt ei ole sageli võimalik ka minutilise täpsusega süüa, kuid siinkohal ei tasuks samuti endale lasta sellest probleemi tekitada. Peamine oleks, et söögikord võiks mahtuda tunniajase nihke sisse ja kui enne põhisööki tekib siiski väljakannatamatu näljatunne, siis leia see paar minutit ja ampsa kas batooni või söö jogurtit. Kui sul tekib aga siiski olukord, kus toidukord jääb vahele, on organism taas sundseisus ja teadmatuses. Ta nimelt ei oska arvata, millal tuleb järgmine laar toitu ja püüab juba kättesaadud toitu salvestada nö „mustadeks päevadeks“. Ja kui süüa, siis ikka süüa – ära loe selle kõrvale ajalehte või raamatut, vaid keskendu antud tegevusele!
